19. detsember, 2016

Kas Keila alusharidus võtab kursi hoiuteenuse suunas?

Artikli lõpus arvamused õpetajatelt ja lapsevanemalt

Keila Lehes ilmus 2. detsembril (lk 3) abilinnapea Eike Käsi artikkel „Kas 1+2 on sama mis 2+1?“. Oma artiklis kirjutab ta lahti lasteaedade suhteliselt uue töökorralduse ehk nn. 1+2 ehk ühe õpetaja ja kahe assistendi süsteemi head küljed, kuid täiesti on tähelepanuta jäänud selle puudused. Kuigi abilinnapea rõhutab oma artiklis koostöö olulisust nii lapsevanemate kui ka õpetajatega, on raske kaasata erinevaid osapooli avatud diskussiooni, kui osapooltele jagatav info on faktiliselt tasakaalustamata. Käesolev artikkel räägib 1+2 süsteemi puudustest.

Vastulause avaldamiseks Keila Lehes paraku võimalust ei olnud, sest jõulude-eelne kiire aeg on leheveerud juba aasta lõpuni sisustanud.

Pikki aastaid on lasteaedade töökorraldus toiminud nn. 2+1 mudeli järgi, kus ühe lasteaiarühma kohta on kaks õpetajat ja üks õpetaja abi. Aastatetaguses sõnastuses vastavalt kasvatajad ja söögitädi. Õpetaja on kõrgharidusega inimene, kes vastutab laste õppe-kasvatustegevuse eest, õpetaja abi ja assistent viivad läbi tugitegevusi ja vajadusel koristavad.

Esimesed pilootprojektina tööle hakanud 1+2 süsteemi rühmad avati Viimsi lasteaias 2012.aastal ja nendes olev töökorraldus sarnaneb teiste Euroopa riikide lasteaedade töökorraldusega. Vahe on vaid selles, et kui meil said üleöö õpetaja abidest assistendid, siis teistes riikides  eelneb assistendina tööle hakkamisele pikem koolitus ja ametile on kehtestatud kvalifikatsiooninõuded. Soomes, Rootsis ja Taanis peavad assistendid näiteks läbima kaheaastase kursuse. Kuigi lastele on uue süsteemi tulemusel tagatud vajalik järelevalve, siis kannatab lastele antava hariduse tase.

Süsteemi puuduste roll hariduse kvaliteedis

Kui kahe õpetaja süsteemi puhul on lasteaiarühmas pidevalt kohal kõrgharidusega inimene, kes õpetab lapsi, on koolitatud märkama nende iseärasusi ja võimalikke erivajadusi ning nõustab lapsevanemaid, siis ühe õpetaja süsteemi puhul on kõrgharidusega inimene koos lastega vaid pool päeva. Seda hommikupoolsel ajal ning kaob võimalus õhtuseks rahulikuks vestluseks lapsevanema ja õpetaja vahel.  Assistentide haridusele ei ole Eestis kehtestatud muid nõudeid kui 12 aastat kooliharidust – pedagoogiline ettevalmistus ei ole nõutav.

Eike Käsi on oma artiklis vihjanud hiljuti tehtud uuringule ja välja toonud vaid positiivsed aspektid uue süsteemi rakendamisel. Kuid sama uuring  on  süsteemi eeliste juures selgelt välja toonud ka selle puudused:

· õpetaja suurenev töökoormus seoses kogu rühma töö korraldamisega;
· õpetaja suurem vastutus, sest kuuplaanide koostamine, laste arengu jälgimine, lapsevanematega suhtlemine on nüüd vaid ühe inimese vastutusel;
· assistendid tunnevad puudust erialasest koolitusest, sest lastega tegeletakse nüüd rohkem, kuid teadmised pedagoogiliseks tööks on puudulikud.

Lisaks on tänaseks mitmed õpetajad ja lapsevanemad läbi oma kogemuse välja toonud puudusi, mida ülal nimetatud uuring ei puuduta. Nimelt, kuidas lahendatakse asendamine õpetaja haiguse tõttu? Senised kogemused on näidanud, et rühmas tegutsevad sel juhul ainult assistendid ja õppe- ning kasvatustegevust pedagoogilises mõttes toimuda ei saa, sest puudub pedagoog. Või kuidas lahendatakse olukord, kui rühmas on erivajadusega laps?

Kõik antud teemal seni tehtud uuringud rõhutavad, et  uue süsteemi plusse ja miinuseid saab analüüsida alles siis, kui esimesed selle järgi õppinud on lasteaia lõpetanud ja kooli läinud. Seega on mõistetamatu, miks Keila linn on seadnud prioriteediks kiire ülemineku uuele süsteemile, mille tõhusus ei ole tõestatud. Kas tõesti vaid majandusliku kokkuhoiu tõttu?

Kvalifitseeritud töötajad mõjutavad oluliselt teenuse kvaliteeti

Kindlasti on ka hästi toime tulevaid uue süsteemi järgi töötavaid lasteaiarühmasid ning rahulolu võivad tunda ka vanemad, kes hommikul viivad lapse lasteaeda ja õhtul saavad terve ja hoituna taas koju viia. Sarnased lastehoiu süsteemid töötavad mitmel pool Euroopas, siinkohal ongi aga rõhk sõnal lastehoid. Kui aga mõtleme sellele, et pedagoogide osakaalu vähendatakse rühmas poole võrra ja assistentide osakaalu sama palju suurendatakse, siis kuivõrd mõjutab see alushariduse kvaliteeti?

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike uuringute keskus RAKE teostatud “Alushariduse ja lapsehoiu uuringu” (2015) aruandes on autorid selgelt välja toonud: abitöötajatel või assistentidel on alushariduse ja lapsehoiu süsteemis väga suur roll! Välja toonud Leedu lasteaedade näite, kus juhtumiuuringust selgus, et abitöötajad ei tea, kuidas lastega tegelikult peaks käituma: kuidas peaks nendega rääkima, raamatuid lugema ja ühiseid tegevusi läbi viima. Samuti ei olnud abitöötajatel kunagi võimalust osaleda meeskonna koosolekutel, täiendkoolitustel, ühises planeerimises ega ka asutuse pedagoogilises arendusprotsessis. Need tõendid näitavad, et on väga oluline, et kõigil alushariduse ja lapsehoiu valdkonna töötajatel oleks võimalus oma oskusi ja teadmisi täiendkoolituse kaudu arendada (Uuring, lk 96). Sest kvalifitseeritud töötajad mõjutavad oluliselt alushariduse teenuse kvaliteeti.

Pea pooltes Euroopa riikides võivad asutused olenemata laste vanusest endale appi palgata abitöötajaid, kuid tihtipeale on just nendel, kel on lapsega kõige enam otseseid kontakte, kõige madalam kvalifikatsioon.

Seega, lastehoid ehk toimibki hästi, kuid see ei muuda tõsiasja, et haridust antakse uues süsteemis lastele märksa vähem.

Kelle huvides seatakse prioriteete?

Artiklis on rõhutatud, et Keila munitsipaallasteaedades toimub rühmades süsteemi muutus õpetajatele vabatahtlikuna. Samas on välja toodud, et ühe õpetaja meetodil toimivate meeskondade palgakasvu on linn valmis panustama lausa ennaktempos.  Kui vana süsteemi pooldajate aeglasem palgakasv ei ole alatu mõjutusvahend, siis mis see on?

Samuti on huvitav, et moodsa süsteemi on Keilas prioriteediks seadnud keegi “linn”: kas linn on kohalikud haridusametnikud, kes soovivad näha linnaeelarves väiksemat hariduskulu, kas see on linnaelanike poolt valitud volikogu, kes on sellises süsteemimuutuses kokkuleppele jõudnud või on need Keila munitsipaallasteaedades käiva 489 lapse vanemad, kes soovivad sellist muudatust näha? „Linn“ ei tohiks olla kitsas ring inimesi, vaid siinsed kodanikud, keda antud teema kõige otsesemalt puudutab. Seega võiks nii oluliste otsuste tegemisse kaasata lapsevanemaid päriselt, mitte planeeritavatest muudatustest lehe kaudu informeerides ja seda kaasamiseks nimetades.

Uuest süsteemist võib rääkida aastate pärast, kui Eesti riik kehtestab assistentide kvalifikatsiooninõuded ja suudab pakkuda neile tööks vajalikku haridust.

Olles jälginud antud haridusmuudatuste teemat Õpetajate Lehes, siis jääb seal ülekaalukalt kõlama lasteaiaõpetajate vastuseis. Agar muudatuste tegemine Keila haridusasutustes on mitmeid Keila kvalifitseeritud lasteaiaõpetajaid pannud vaatama töökoha järele teistes omavalitsustes, kus on suudetud kindlaks jääda parema hariduse pakkumisele. Kiire muudatuste soov on kõike muud kui õpetajaameti väärtustamine.

Muutused, mida Keilas üritatakse sisse viia, võivad küll olla innovaatilised, kuid neid ei tohi teha kiirustades, lapsevanemate ja õpetajate arvamusest mööda minnes ning adekvaatseid uuringute tulemusi ära ootamata. Muudatused on otseselt seotud lastele antava hariduse halvenemisega ja loob eeldused selleks, et mõne aasta pärast ei ole Eesti lapsed põhikoolis tehtavates PISA-uuringutes enam nii kõrgetel kohtadel.

Seega, head linnajuhid, oodake muudatustega, tehke ka päriselt koostööd oluliste osapooltega ja varuge pisut kannatust, kuniks riik on loonud vajalikud eeldused! Lapsevanemad, süvenege sellesse, millist alushariduse teenust teie perele pakutakse!

 

Anneli Pärlin
Keiu Valge

 

Aitäh lasteaiaõpetajatele ja ühele lapsevanemale avameelsete arvamuste eest

Lasteaiaõpetaja Aune Keilast lahkumise üheks põhjuseks on 1+2 süsteem:

Olen saanud proovida 1+2 õpetaja süsteemi, mis on ühe õpetaja jaoks väga suur vastutus. Õpetajal on väga suur oht läbi põleda. Ettevalmistust või päeva kokkuvõtteid tuleb tihti teha kodus, sest hommikud on väga kiired ja intensiivsed. Tänu sellele, et õpetaja on tööl ainult hommikuti, jäävad individuaalsed tegevused lastega õhtuti ära. Õpetaja ei saa lastega nii tugevat kontakti kui kahe õpetajaga süsteemis. Lisaks ei saa õpetaja lastevanematega rääkida – hommikuti jõuavad lapsed enne lasteaeda kui õpetaja, või lapsevanemad kiirustavad tööle, ning õhtuti jääb vastutus infot edastada ainuüksi assistendile. Ilma hariduseta ja kogemuseta assistendile ei saa õhtuks usaldada pooleli olevat õppetööd ning tihti ei oska assistendid edastada lapsevanematele ka päevakohast informatsiooni lapse päeva kohta. Kuna mulle see süsteem väga ei sobi ning teada olevalt on selle süsteemi rakendamine Keila linnas päevakorras, olen kahjuks pidanud otsima tööd mujalt.

Lasteaiaõpetajad Liisi ja Jana:

Enamuse laste haridustee algab lasteaiast. Lasteaiaõpetajad on need, kes laovad väikese inimese haridusmajale vundamendi. Mida tugevam on vundament, seda kindlamini koolis ehitatav maja püsti seisab. Uue assistendisüsteemi valguses tahetakse vundamendi ladumisele saata kahe ehitaja asemel üks ehitaja. Appi saab ta kaks ilma ehitushariduseta abitöölist. Selline on meie piltlik nägemus assistendisüsteemist. Kui abitöölistel oleks ka erialane haridus, siis tuleks vundament kindlasti tugevam.

Lugedes hetkel riikliku õppeava tekib väga palju küsimusi. Kui hakatakse muutma lasteaia tegevust, kas seda ei peaks tegema seaduslikult põhjendatult, läbimõeldult? Kas assistendisüsteemi sisseviimine ei tähenda õppekava muudatust? Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus ju muutub kui rühma jääb üks pedagoogilise haridusega õpetaja ja kaks ilma hariduseta assistenti. Kui muutub õppekava, siis peavad sellega nõus olema ka õpetajad ja lapsevanemad.

Kui õpetaja tegeleb assistentide juhendamisega ja laste õppetegevustega, siis millal on tal aeg teha individuaalseid tegevusi erivajadustega lastega? Kes on erivajaduse märkajad? Kas assistendid, kellel puudub pedagoogiline haridus on pädevad märkama lapse arengus kõrvalekaldeid?

Kas ei teki oht, et kui igapäevaselt õpetaja ei kohtu reaalselt vanematega, siis jäävad väikesed mured koheselt lahendamata ja nendest kasvavad suured mured?

Millal kohtub lapsevanem õpetajaga, kas õpetajal on kindlad vastuvõtuajad? Kuidas saab lapsevanem koheselt oma muresid lahendada. Kas assistendid on pädevad nõustama lapsevanemaid?

Kuidas on tagatud see, et õpetajad suudavad assistente, kellel puudub pedagoogiline haridus, suunata didaktiliselt õigesti õppe- ja kasvatustööd tegema? Kui õpetaja peab tegema nii detailse didaktiliselt korrektse päeva tegevuskava ning õpetama assistente metoodiliselt õigesti õppe- ja kasvatustööd läbi viima, siis millal tal jääb aega lastega tegeleda? Hetkel, kahe õpetaja süsteemiga saab õpetaja tegeleda terve päeva lastega ning omavahel tehakse õppe- ja kasvatustöö planeerimine lähtudes sellest, et mõlemal õpetajal on pedagoogilised teadmised olemas.

Meie õpetajad peame seisma laste õiguse eest saada head haridust. Assistendisüsteem töötaks hästi, kui assistentidel oleks pedagoogiline haridus. Loogiline oleks, kui mõnes rühmas kuni laste kooliminekuni töötaks assistendisüsteem, neid tulemusi hinnataks, analüüsitaks ja alles siis assistendisüsteemi sisse viima hakataks. Hetkel jääb vaid kõlama sõna moodne, aga kas me ikka tahame moe pärast oma lapsi heast haridusest ilma jätta?

Lapsevanem Marge:

Olen väga üllatunud, et Keila linn on teemat hakanud tõsisemalt kaaluma ilma, et oleks juba ennetavalt siinsete munitsipaallasteaedade õpetajate ja lastevanematega seda arutanud. Miks ma assistendi süsteemile vastu olen, on üsna üheselt mõistetav. Mina olen üks neist paljudest vanematest, kes hommikul on nõus lapse andma üle pädevale, vastava koolituse läbinud õpetajale, ning õhtul lapsele järele tulles soovin teada, kuidas mu lapsel päriselt läks. Lihtsalt „Hästi!“ ei ole minu jaoks ammendav vastus. Jääb selgusetuks, kuidas assistendi süsteem, kus päeva jooksul kolm erinevat inimest minu  lapsega tegelevad ja see, kes hommikul vastu võttis ei ole õhtuks enam tööl, et üle anda, peaks võimaldama minul lapsevanemana saada ülevaadet, kuidas minu lapsel tegelikult läks. Lisaks sellele, et ta elas päeva üle ja on nüüd tagasi minu vastutusel.

Ma ei ole kindlasti üks neist, kes arvab, et kõik uus on paha ja vana on hea. Vastupidi – kui te suudate luua assistendi süsteemi nii, et see siiski tagab mulle kõik, mida ühelt lasteaialt ootan, siis on väga hästi. Mina ei näe, et assistendi süsteem oleks minu lapsele kuidagi huvitavam või turvalisem. Ta peab päeva jooksul pidevalt ümber kohanema uue inimese järgi, kes ei pruugi teada seda, milline oli lapse hommikupoolik ega infot, mille lapsevanem lapse kohta hommikul esimesele inimesele andis.

Kui meie rümas tuleb assistendisüsteem, siis paljud meie vanemad käivad mujal linnas tööl, küllap ei ole keeruline ka lapsi linna lasteaeda viia. Mina olen selleks valmis. Selliseid otsuseid ja muudatusi ei saa ega tohi vastu võtta ilma kõiki osapooli kaasamata. Küsige vanemate laste käest, kas nemad tahaksid päeva jooksul kolme erinevat õpetajat näha ja nende järgi ennast kohandada –tihtipeale otsustajad alahindavad laste võimekust kaasa rääkida olulistel teemadel. Minu soovitus on kõikide osapooltega kokku saada ja kui leidub terve rühm lapsi, õpetajaid ja lapsevanemaid, kes seda uut süsteemi tahavad, siis palun väga, aga kui selgub, et ei taha, siis sellest ei saa mööda vaadata. Üritada mittesoovijaid veenda palgatõusuga on alatu.