17. veebruar, 2017
Miks Keila linn omal ajal otsustas liitumisest kõrvale jääda?
Arutelud omavalitsuste liit(u)mise üle on kestnud aastaid ning sellekohaseid arvamusi ja seisukohti on kujundatud ka Keilas. Juba paar aastat tagasi, kui linna esindajad otsustasid, et Keila soovib jätkata iseseisvana, tõid linnavalitsuse liikmed Elmet Puhm ja Erki Fels välja mitmeid otsust toetanud argumente.
Siinkohal lühidalt mõned olulised punktid, mis toovad pisut selgust, miks Keila linn ei soovinud 2014. aastal ümberkaudsete valdadega liituda.
Ministeeriumi vahendusel mõned aastad tagasi koostatud finantsanalüüsis märgitakse, et Keila linna ja valla liitumine annab positiivse efekti konsolideerimata netovõlakoormuse osas. See on aga nõrk argument, sest näitaja paraneb Keila linna arvelt.
Kes arvab, et liitumine vähendab haldus- ja juhtimiskulusid, eksib kahjuks samuti. Finantsanalüüsis on otsesõnu kirjas: „Halduskulud brutosummas ei vähene." Juhtimiskulud hoopis suureneks, seda muuhulgas ka uue vallavalitsuse ruumide rentimise vajaduse tõttu.
Samuti märgitakse analüüsis, et ilma ühinemistoetuseta tekib ühinemisega netokulu nelja aasta peale juurde 242 000 eurot ehk aastas u 60 000 eurot. Ehk finantskohustusi tuleb veelgi juurde.
Kust see raha tuleb? Mille arvelt palku kõrgemale tasemele ühtlustada ja täiendavaid sotsiaaltoetusi maksta? Tõsi, finantsanalüüsis viidatakse võimalusele, et Keila valla elanikud hakkaksid maksma suuremat lasteaiakoha maksu ja kehtestada saab vähemalt ühe uue kohaliku maksu. Sellised meetmed ei päästaks aga ühendomavalitsust olukorrast, kus jooksevkulutuste suuruse tõttu investeeringuteks lihtsalt enam raha ei jagu.
Tänase sundliitmise valguses ei ole kaardistatud ühiseid prioriteete, investeeringute vajadust, milliste projektide jaoks omaosalust oleks vaja, mille nimel võetakse laene või mida eelisarendatakse. Vähemalt suurte investeeringute kava peaks enne liitumist selge olema, nii tagatakse, et kumbki omavalitsus ei jääks pärast liitumist „väikese Peetri" rolli. Ääremaastumise oht puudutaks läbimõtlematu ja kiirustades tehtud ühinemisotsuse korral eelkõige kaugemale jäävaid vallapiirkondi.
Loosung „Koos oleme tugevamad" ei ole piisav. Üksnes liitumise fakt ei too kaasa rohkem raha, efektiivsuse kasvu või paremat haldussuutlikkust. Liitumise keskseks ideeks peaks ikkagi olema see, et ühinemisest võidaksid kõik osapooled.
Täismahus artiklit saab lugeda siit: Ühinemine ei saa toimuda ummisjalu
Sõbralik Keila